Kirjeldus
Tundub uskumatu, aga Barolo oli kuni üheksateistkümnenda sajandi keskpaigani magus vein.
Nebbiolo viinamari valmib alles oktoobri lõpus, mis tähendab, et sageli jäi muidu üsna maruliselt käiv vein külmade saabudes uniseks ning jääksuhkrust magusaks. Alles ülemöödunud sajandi keskel parandati veini valmistamise tehnoloogiat tänu millele õnnestus pärm segamatult tööle saada ja vein enne külmade tulekut siiski kuivaks kääritada. Uus ja kuiv Barolo, see, millisena teda tänapäeval tunneme, oligi sündinud ning Torino aadelkond kuulutas selle varsti veinide kuningaks.
Suurem osa Barolodest valmib ühes viiest külast või nende lähiümbruses: La Morras, Barolos, Castiglione Falletos, Monforte d’Alabas või Serralungas. Iga koht mõjub viinamarjadele erinevalt ja kui siia liita meistrite eristuv nägemus „kuningate veinist”, võib kindel olla, et igas pudelis voolava siniverelise veini iseloom on omamoodi.
Enamgi veel – Barolo on sedavõrd suur ja põnev vein, et tema juppideks lahtivõtmisel ehk kirjeldamisel võib oma mälule ja fantaasiale küllaltki vaba voli anda. Positiivseks ja nauditavaks muutuvad isegi sellised assotsiatsioonid, mis mõne teise puhul kõne allagi ei tule.
